Külapoe karm tegelikkus

Tänavu jõustus krediidiandjate ja -vahendajate seadus, mis alates järgmise aasta märtsist teeb tegevusloa kohustuslikuks ettevõtjatele, kelle majandustegevus on inimestele anda või vahendada krediiti (näiteks laen, järelmaks vms). Ei ole oluline, kas krediiti antakse põhitegevusena või väiksemahuliselt kõrvaltegevusena. Kehtestatud on küll erandeid, kuid reeglina on tegevusluba kohustuslik inimestele krediiti andvatele ettevõtjatele. Seega peab uue seaduse kohaselt varsti tegevusluba omama ka näiteks külapoodnik, kes müüb inimestele enne palgapäeva kaupa n-ö kriipsu peale. Siiani täiesti tavaline nähtus võib edaspidi tegevusloata tuua kaasa kuni kolmeaastase vangistuse. Eeldatavasti ei olnud see seadusandja eesmärk, aga paraku selline on läbimõtlemata õigusloome tulemus.

Vähe paindlikkust

Riik sekkub tavaliselt seal, kus reguleerimata tegevusel võib olla laiem negatiivne ühiskondlik mõju või tuleb kaitsta näiteks õigussuhte nõrgemat poolt. Konkreetsel juhul võib põhjendatuks pidada laenukontorite tegevuse reguleerimist.

Külapoodniku näitest ilmneb, et regulatsioon on kehtestatud kohati läbimõtlematult ja see ei ole paindlik. Sooviti piirata eelkõige laenukontorite tegevust, kuid kogemata sekkuti laiema ringi ettevõtjate majandustegevusse põhjendatust intensiivsemalt. Mis saab ettevõtjatest, kes on kunagi andnud näiteks ühele inimesele pikemaajalise laenu, on läbimõtlemata. Praeguse seaduse järgi on ka sellisel ettevõtjal tegevusloakohustus. Nimetatu täiendab kardetavasti karistatute ridu, sest ühe laenulepingu puhul normiadressaat pigem ei alusta tegevusloa taotlemise keerukat protsessi. Kabinetivaikusest võib küll kostuda, et seadused on täitmiseks või tehtagu laenulepingud ümber, aga alati ei pruugi üleskutsed tegelikkuses teostuda. Eriti siis, kui regulatsioon tundub põhjendamatu või ülekohtune.

Nõue vastavalt tegevusele

Tegevusloa kohustuse regulatsiooni oleks mõistlik muuta paindlikumaks. Tegevusloa nõue tuleks seada sõltuvusse krediidi andmise või vahendamise osakaalust ettevõtja tegevuses. Lisaks oleks mõistlik määrata krediidimahu piirmäär, millest alates tekib tegevusloa kohustus. Tegevusloa nõuet võiks pidada põhjendatuks, kui krediidi andmine moodustab olulise osa (näiteks 10%) ettevõtte tegevusest või ületab krediidiportfell näiteks Eesti kümne aasta keskmise brutopalga suuruse summa. Sellest võidab nii küla kui ka riik.

Autor: Siiri Kuusik ja Rivo Kaldvee